"Läänerindel muutusteta"
Teos on kirjutatud Saksa kirjaniku Erich Maria Remarque poolt (sünninimega Erich Paul Remark). Remarque on saanud kuulsaks peamiselt romaanikirjanikuna. Romaan "Läänerindel muutusteta" on tõlgitud ka peaaegu 50 erinevasse keelde ning selle kohta tehti isegi film. Remarque on kirjutanud selle teose pühendusega kadunud põlvkonnale, ehk inimestele kes ei jõudnud sõjast kaugemale.
Romaan räägib 19-aastasest poisist nimega Paul ning sellest milline nägi välja Teine Maailmasõda läbi tema silmade. Ta oli väga põhjalik ja alati mõtles asjad enne läbi kui midagi tegi. Paul oli ka väga hooliv, ta soovis, et kõigil oleks hea, ning andis selles ka enda panuse, niipalju kui ta seda anda sai. Poiss saadeti sõtta 19-aastasena otse koolipingist koos paari sõbraga. Alguses oli poiss rõõmus ja enesekindel, aga mida aeg edasi, seda kurvemaks, süngemaks ja kinnisemaks ta muutus. Nekrutitena oli nende ülem Himmelstoss, kes neid mitte ei õpetanud, vaid pigem kiusas. Ta ei arvestantanud sellega, et on olemas teatud inimlikud vajadused ja nendega tuleb arvestada. Ta üritas probleemidele leida lahendust, kuid selleks, et rahulikult asju seletada tegi ta kõik probleemid hullemaks. Hiljem kui poisid rindele saadeti nägid nad sõda kogu oma hiilguses. Sõda nägi lõpuks ka Himmelstoss, kes ei osanud seal midagi peale hakata, kuigi pidas ennast kõige tähtsamaks ja kõige paremaks. Paul pidi rindel silmitsi seisma paljude õudustega, miinid, ilma jäsemeteta inimesed, inimesed kellest ei olnudki midagi järgi, kuulipildurid iga nurga peal, granaadid ning ohtlikud gaasirelvad. Õnneks kohtasid nad seal paari toredat inimest, kes olid rindel juba kauem olnud ja kes neid õpetasid. Hiljem kui Paul ja tema sõbrad oli juba kogenud sõdurid, hakkasid nemad omakorda õpetama noori nekruteid.
Kui Paul oli kaotanud juba mitu sõpra, ning nüüd ka tema parim sõber viga sai, otsustas ta, et läheb oma sõbraga kaasa hospitali. Niisiis viidi neid koos hospitali, ka seal kohtasid nad uusi inimesi, kel kõigil oli rääkida oma lugu. Kahjuks kaotas Paul seal siiski oma parima sõbra, sest vigastus oli liiga suur ning seda ei andnud ravida. Kaotades oma viimase sõbra, kaob Paulil igasugune usk rõõmu, tulevikku ja üleüldse kõike. Ka Paul on kadunud põlvkonna esindaja, sest tal ei olnud lapsi, kes põlvkonda edasi viiksid. Ka Pauli elu lõppes sõjas, seega ei saanud nende põlvkond kuhugi edasi areneda, sest kõik olid hävinenud.
Teos oli kirjutatud väga emotsionaalselt ja see pani kohati ka ennast teatud kohtades tõsiselt mõtlema. Mõtlema kadunud põlvkonnale, kellele see raamat pühendatud on.
Romaan räägib 19-aastasest poisist nimega Paul ning sellest milline nägi välja Teine Maailmasõda läbi tema silmade. Ta oli väga põhjalik ja alati mõtles asjad enne läbi kui midagi tegi. Paul oli ka väga hooliv, ta soovis, et kõigil oleks hea, ning andis selles ka enda panuse, niipalju kui ta seda anda sai. Poiss saadeti sõtta 19-aastasena otse koolipingist koos paari sõbraga. Alguses oli poiss rõõmus ja enesekindel, aga mida aeg edasi, seda kurvemaks, süngemaks ja kinnisemaks ta muutus. Nekrutitena oli nende ülem Himmelstoss, kes neid mitte ei õpetanud, vaid pigem kiusas. Ta ei arvestantanud sellega, et on olemas teatud inimlikud vajadused ja nendega tuleb arvestada. Ta üritas probleemidele leida lahendust, kuid selleks, et rahulikult asju seletada tegi ta kõik probleemid hullemaks. Hiljem kui poisid rindele saadeti nägid nad sõda kogu oma hiilguses. Sõda nägi lõpuks ka Himmelstoss, kes ei osanud seal midagi peale hakata, kuigi pidas ennast kõige tähtsamaks ja kõige paremaks. Paul pidi rindel silmitsi seisma paljude õudustega, miinid, ilma jäsemeteta inimesed, inimesed kellest ei olnudki midagi järgi, kuulipildurid iga nurga peal, granaadid ning ohtlikud gaasirelvad. Õnneks kohtasid nad seal paari toredat inimest, kes olid rindel juba kauem olnud ja kes neid õpetasid. Hiljem kui Paul ja tema sõbrad oli juba kogenud sõdurid, hakkasid nemad omakorda õpetama noori nekruteid.
Kui Paul oli kaotanud juba mitu sõpra, ning nüüd ka tema parim sõber viga sai, otsustas ta, et läheb oma sõbraga kaasa hospitali. Niisiis viidi neid koos hospitali, ka seal kohtasid nad uusi inimesi, kel kõigil oli rääkida oma lugu. Kahjuks kaotas Paul seal siiski oma parima sõbra, sest vigastus oli liiga suur ning seda ei andnud ravida. Kaotades oma viimase sõbra, kaob Paulil igasugune usk rõõmu, tulevikku ja üleüldse kõike. Ka Paul on kadunud põlvkonna esindaja, sest tal ei olnud lapsi, kes põlvkonda edasi viiksid. Ka Pauli elu lõppes sõjas, seega ei saanud nende põlvkond kuhugi edasi areneda, sest kõik olid hävinenud.
Teos oli kirjutatud väga emotsionaalselt ja see pani kohati ka ennast teatud kohtades tõsiselt mõtlema. Mõtlema kadunud põlvkonnale, kellele see raamat pühendatud on.
Kommentaarid
Postita kommentaar