Elamata elud

  ''Läänerindel muutuseta'' on saksa kirjaniku Erich Maria Remarque'i  (kodanikunimega Erich Paul Remark) kirjutatud romaan, mis räägib sõjakoledustest Esimese maailmasõja ajal. Teos ilmus 1928. aasta lõpus ajakirjas Vossische Zeitung ning tervikteosena 1929. aasta alguses. 

  Ma arvan, et teosel on selline pealkiri, sest raamatu lõpus, kui Paul oli  ära surnud, piirdus sõjasõnum ainult ühe lausega: läänerindel muutuseta, mis tähendab siis seda, et sõja lõpul oli kõik juba vaikne ja rahulik ning midagi enam ei toimunud. 
  Ma arvan, et teose alguses olev pühendus „Põlvkonnale, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses granaatide käest“ tähendab seda, et sõda muutis kõiki, need kes ellu jäid, surid sisemiselt kuna see mida nad nägid ja tundsid jäi neile meelde igaveseks ja ei ununenud kunagi.

  Teose peataegelaseks on 19 aastane pikk ja kõhna kehaehitusega poiss Paul Bäumer, kes koos oma klassivendadega sõtta saadetakse.          Sõda ei olnud päris selline nagu nad seda ette olid kujutanud, nad olid oma kaevikutes mustad, täid peas, rotid nende toiduvarusid söömas. Sõda ei olnud midagi lahedat, seal oli palju surma ja piina. Paul pidi olema tugev ja säilitama kainet mõistust selleks, et ellu jääda kuid sellest ei piisanud, sõda muutis teda ikkagi. Kui Paul sai võimaluse vahepeal koju minna, ei olnud see midagi rõõmustavat, sõda oli teda nii palju muutnud, ta tundis, et sõda on teda tavalisest maailmast võõrandunud. Kodus ootas teda ees haige ema ja õde, kes vaesuses üritasid hakkama saada, see ei teinud Pauli jaoks midagi lihtsamaks.
  Iseloomult oli Paul rahulik ja korralik, teoses käitus ta poistest kõige normaalsemalt, jäi mulje nagu ta oleks oma klassikaaslastest hoolinud, eriti hoolis ta Kat-ist.
Minu arust oligi Paul kõige sarnasem Kat-iga ,sest mõlemad olid kuidagi mõistlikud ja täiskasvanulikud, võrreldes teiste poistega (Kat oli Pauli mentor, 40 aastane). 
  Paul on ''kadunud põvkonna esindaja'' minu arvates just sellepärast, et tema mõtteviis muutus sõjas täielikult. Ta ei unistanud enam nii nagu varem, ta oli kurb, masendunud ning koju minnes ta ka kartis kohata vanu tuttavaid, kes oleks küsinud ta käest küsimusi rindel toimuva kohta. Esindaja oli ta just sellepärast, et teoses sai teada mida ta mõtles, palju luges välja ka käitumisest. Ta oli väga hooliv, abivalmis ning ei jätnud kedagi hätta. Kui Kat vigastada sai, oli näha kui väga Paul temast hoolis.

  Kõige ebasümpaatsem inimene teosest oli minu arust kindral Himmelstoss, sest ta arvast kogu aeg, et tema on kogu aeg kõige tähtsam ja kõik peavad ta sõna kuulama. Ta käitus poistega väga halvasti ja ebaõiglaselt. Kuna ta ise ei olnud rindel käinud, ei teadnud ta mida poisid pidid läbi elama. Mulle meeldis see, et poisid midagi ette võtsid ja talle kätte maksid. Pärast seda oli Himmelstossi käitumine muutunud, ta oli tõsisem ja kui poisid talle vastu hakkasid, ei käskinud ta neil enam imelikke käske täita ning ta üritas oma viha alla suruda.

  Alguses oli keeruline teost lugeda kuna ma ei kujutanud ette ega saanud aru mis seal päris täpselt toimub, oli selline tunne nagu oleks hakanud mingit raamatut poole pealt lugema. Kui ma hakkasin raamatust aru saama, läks see ka põnevamaks. Kõige kurvemad kohad raamatus olid minu jaoks need, kus kirjeldas vigastatud ja piinlevaid hobuseid ning seda kus üks koer maha lasti.
Sain ka rohkem teada sõjast ja mida inimesed seal tunda võisid, see kõik oli väga kurb aga samas tunnen nüüd rohkem huvi ajaloo vastu.