Rein_Blogi
Minu muljed teosest "Läänerindel muutusteta"
Teose autor on Erich Maria Remarque, kes kirjutas selle aastal 1928. Teose loomiseks sai autor inspiratsiooni ise esimeses maailmasõjas osalemisest ning teose pealkiri tuleneb loo viimasest lõigust kus Paul ehk loo peategelane ära suri ning seda päeva osati kirjeldada vaid ühte moodi "Läänerindel muutusteta". Selle sõnum ma arvan on see, et sõjas on iga päev väga sarnane, lihtsalt meeletu tapmine.
Loos väga sage teema oli Kadunud põlvkond, raamatu alguses oli tsitaat, millest ma proovin nüüd oma arvamust avaldada: "Põlvkonnale, kelle sõda hävitas-isegi siis, kui ta pääses granaatide käest". Minu jaoks see sümboliseerib neid noori, umbes 20 aastaseid, kes esimeses maailmasõjas osalesid. Neil ei olnud veel kindlustatud elu, mille juurde naaseda pärast sõda ning pärast sõda ainuke asi mida nad oskasid oli tapmine. Kuna nad olid noored puudusid neil oma pered ja töökohad nii, et pärast sõda ei osanud nad oma eludega midagi peale hakata ning paljud neist sooritasid enesetapu.
Loo peategelane on Paul. Ta oli pikk ja peenike. Ta oli loos minu meelest kõige meeldivam tegelane kuigi see ei ole eriti palju väärt arvestades seda, et kõik loo tegelased olid tapjad, lihtsalt Paul oli kõige meeldivam neist, kuna tal ei olnud veel lisa omadusi, mis oleks ta veel ebasümpaatsemaks teinud nagu teistel oli, ma tean, et see on üldistus ja sellele saaks vastu vaielda ning tuua näiteid selle vastu, aga see on see mulje, mis mulle jäi. Pauli saaks võrrelda paljude meie klassi õpilastega, kuigi see oli sõja aeg võib siiski näiteks tuua toidu, kõik meie klassis armastavad toitu ning tema ka. Ta oli küll ainuke, kelle mõtteid me kuulsime, kuid siiski ta tundus nagu ainuke, kes ennast halvasti tundis inimesi tappes kuigi nagu ta ise ütles see on ainuke töökoht, mis tal eales olnud oli ja ta muud ei osanud.
Paul oli perfektne kadunud põlvkonna esindaja. Ta oli 19 aastane ilma oma pere ja varajasema töökogemuseta nooruk, kes kaotas oma elu sõjas ja isegi kui ta oleks sõja üle elanud, siis ei oleks see mingit vahet teinud kuna ta ei oleks osanud oma eluga midagi peale hakata nii kui nii. Ja ta ei kaotanud sõjas oma elu ainult metafooriliselt, vaid ka otseses mõttes.
Minu jaoks algselt oli kõige ebasümpaatsem tegelane Himmelstoss, kuigi pärast tema muutust, kus ta teiste vastu lahkemaks muutus pärast rindel olemist lunastas ta minu jaoks. Ainuke teine tegelane, kes mulle loos ei meeldinud oli Haie, ta oli põhimõtteliselt kiusaja stereotüüp. Minu meelest oli Himmelstossile peksa andmine juba enne seda ebameeldiv ja andestamatu kui Himmelstoss ei olnud ennast veel heastanud ning mul on kurb seda öelda, aga ma olin isegi õnnelik kui Haie suri.
Enamus ajast kui ma lugesin käis mu peast läbi üks mõte, mis eelmisel leheküljel juhtus ning kahjuks oli vastus enamus ajast "ma ei tea" nii, et mul oli raske aru saada, mis toimus aga siiski üritasin. Ma olulisemaid stseene mäletan, aga vähem olulised on minu jaoks nagu must auk ja tühjus, ma teatsin, et seal peab midagi olema, aga ma lihtsalt ei mäletanud.
Ainuke stseen, mis mind tõsiselt mõtlema pani oli, siis kui rääkis mehest, kes oli viis päeva lamades keset lahinguvälja ja "appi" karjus. See oli ainuke mind liigutav stseen kuna see oli ainuke, mis mind natukenegi kurvaks tegi ja mõtlema pani.
Loo peategelane on Paul. Ta oli pikk ja peenike. Ta oli loos minu meelest kõige meeldivam tegelane kuigi see ei ole eriti palju väärt arvestades seda, et kõik loo tegelased olid tapjad, lihtsalt Paul oli kõige meeldivam neist, kuna tal ei olnud veel lisa omadusi, mis oleks ta veel ebasümpaatsemaks teinud nagu teistel oli, ma tean, et see on üldistus ja sellele saaks vastu vaielda ning tuua näiteid selle vastu, aga see on see mulje, mis mulle jäi. Pauli saaks võrrelda paljude meie klassi õpilastega, kuigi see oli sõja aeg võib siiski näiteks tuua toidu, kõik meie klassis armastavad toitu ning tema ka. Ta oli küll ainuke, kelle mõtteid me kuulsime, kuid siiski ta tundus nagu ainuke, kes ennast halvasti tundis inimesi tappes kuigi nagu ta ise ütles see on ainuke töökoht, mis tal eales olnud oli ja ta muud ei osanud.
Paul oli perfektne kadunud põlvkonna esindaja. Ta oli 19 aastane ilma oma pere ja varajasema töökogemuseta nooruk, kes kaotas oma elu sõjas ja isegi kui ta oleks sõja üle elanud, siis ei oleks see mingit vahet teinud kuna ta ei oleks osanud oma eluga midagi peale hakata nii kui nii. Ja ta ei kaotanud sõjas oma elu ainult metafooriliselt, vaid ka otseses mõttes.
Minu jaoks algselt oli kõige ebasümpaatsem tegelane Himmelstoss, kuigi pärast tema muutust, kus ta teiste vastu lahkemaks muutus pärast rindel olemist lunastas ta minu jaoks. Ainuke teine tegelane, kes mulle loos ei meeldinud oli Haie, ta oli põhimõtteliselt kiusaja stereotüüp. Minu meelest oli Himmelstossile peksa andmine juba enne seda ebameeldiv ja andestamatu kui Himmelstoss ei olnud ennast veel heastanud ning mul on kurb seda öelda, aga ma olin isegi õnnelik kui Haie suri.
Enamus ajast kui ma lugesin käis mu peast läbi üks mõte, mis eelmisel leheküljel juhtus ning kahjuks oli vastus enamus ajast "ma ei tea" nii, et mul oli raske aru saada, mis toimus aga siiski üritasin. Ma olulisemaid stseene mäletan, aga vähem olulised on minu jaoks nagu must auk ja tühjus, ma teatsin, et seal peab midagi olema, aga ma lihtsalt ei mäletanud.
Ainuke stseen, mis mind tõsiselt mõtlema pani oli, siis kui rääkis mehest, kes oli viis päeva lamades keset lahinguvälja ja "appi" karjus. See oli ainuke mind liigutav stseen kuna see oli ainuke, mis mind natukenegi kurvaks tegi ja mõtlema pani.
Kommentaarid
Postita kommentaar