Kadunud põlvkonnast, kelle sõda hävitas

"Läänerindel muutuseta" on Saksa kirjaniku Erich Maria Remarque (kodanikunimi Erich Paul Remark) kirjutatud romaan, mis räägib esimeses maailmasõjas toimunust. Romaan ilmus esmalt 1928. aastal ajakirjas ja tervikteosena 1929. aasta alguses. Nime sai teos ajenatuna raamatu lõpuosast, kus rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnumiks sai läänerindel muutuseta. Romaani alguses öeldu "Põlvkonnast, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses granaatide käest" tähendab seda, et sõda on tapnud kõik selles osalenud. Kui mitte füüsiliselt siis vaimselt ikkagi.

Teose peategelane on 19-aastane Paul Bäumer, kes läks koos oma klassikaaslastega sõjaväkke. Paul oli pikk ja peenike. Ta oli vaikne, tundlik, mõtlik ja hooliv ning naiivne osade asjade suhtes. Paul oli põnevil oma tuleviku pärast. Ta mõtles tihti sellest, mis oleks temast saanud, kui ta poleks sõtta läinud. Sõjas oli Paul räpane ning isegi täid olid tal peas. Pauli hea sõber Stanislaus Katczinsky oli Paulist palju elukogenum ja jutukam. Neil oli ka väga suur vanusevahe, sest Kat oli 40-aastane. Kat oli siniste silmadega visa ja kaval mees, kes leidis igalt poolt toitu. Paul oli "kadunud põlvkonna" esindaja sellepärast, et sõda oli teda ja tema mõtteviisi nii palju muutnud. Paul suri juba sisemiselt enne füüsilist surma.

Minu jaoks teose kõige ebasümpaatsem tegelane on allohvitser Himmelstoss. Ta oli tige ja kuri ning ta ei austanud poisse üldse. Ta käskis teha poistel ebavajalikke ja karme ülesandeid. Minu arust oli õige poistel talle kätte maksta, teda läbi pekstes. Õnneks Himmelstossi käitumine muutus, kui ta ise esimest korda pidi rindele minema ja nägi mis sõjas tegelikult toimub.

Minus tekitas teose lugemine kurbi emotsioone, sest ma hakkasin mõtlema, mida pidid sõjas osalenud inimesed läbi elama ja kuidas nende psüühika muutus. Kõige paremini jäi meelde, kuidas hobused haavata said ning häälitsesid kõvasti valust. Eriti kahju oli lugeda sellest, kuidas ühel hobusel oli kõht lahti ja sealt soolikad väljas. Nii kurb on mõelda, et see võib päriselt juhtuda nii loomade kui ka inimestega. Ma tundsin kaasa kõige rohkem sellele, kui Paul suri, kuid eks selles oli ka positiivne külg, sest kui ta oleks ellu jäänud, poleks tal vaimselt kõik korras ning ilmselt oleks teda  piinanud varjud minevikust.