Kadunud põlvkond

     "Läänerindel muutusteta" on saksa kirjaniku Erich Maria Remarque (sünninimega Erich Paul Remark) kirjutatud maailmakuulus teos sõja koledustest ning elust Esimese maailmasõja vältel. Teos ilmus esimesena raamatuvormis 1929. aasta novembris ja detsembris ning sai kuulsaks peaaegu üleöö. Natsid ei kiitnud raamatut heaks ning 1933.aasta raamatupõletmisel visati nii see, kui ka tema teine teos "Tagasitee" tulle. Lugu, mida teos jutustab on tõetruu, kuna ka Remarque ise saadeti 18-aastaselt sõtta ja ta sai seal mitu korda haavata. Pealkiri "Läänerindel muutusteta" võib seetõttu olla nagu kirjeldus ühest rindest, kus ta ise viibis või lause teose lõpust, mis terve loo kokku võtab. Remarque pühendas oma teose "Põlvkonnale, kelle sõda hävitas - isegi siis, kui ta pääses granaatide käest" ehk kõikidele, kes on sõjas võidelnud ning sinna jätnud oma hinge.

     Teose peategelaseks on 19-aastane Paul Bäumer, kes õpetaja utsitamisel koos oma klassikaaslastega sõjaväkke astub. Neist saavad ruttu vilunud rindevõitlejad, kuid oodatud aust ja kuulsusest ei mõtle enam keegi. Paul on energiline noor mees, kes unistab tihti elust, mida ta oleks elanud, kui ta poleks sõjaväkke läinud. Oma sõprade grupist on ta vaiksem ja mõtlikum, samas hoolib ta oma sõpradest väga sügavalt. Paulil oli võime panna ennast igasuguste sõdurite, ka vaenlaste saabastesse. Ta sai aru sellest, et mitte keegi selles sõjas ei soovinud siin olla ja tapsid ainult, et ise endal hinge sees hoida. Samuti oli tal kaastunne nekrutite vastu, kes sõtta saadeti väga vähese treeningu ja kogemuseta. Nekrutite massiline rindele saatmine ei toonud muud, kui hulgaliselt laipu. Pauli sõber, Stanislaus Katczinsky, kes mängib teoses tähtsat rolli on 40-aastasena palju elukogenum, kui keegi poistest. Katile, erinevalt Paulist meeldis rääkida, ta oli üllatavalt ettenägelik ohu suhtes ning Paul kirjeldab teda juskui oleks Katil kuues meel, tänu millele ta leidis toitu isegi siis, kui olukord tundus lootusetu. Temast sai Paulile tähtis kaaslane. Koos Katiga õpetas Paul nekrutitele kuidas käituda pommidega ja koos õnnestus neil talust näpata hani. Kat on viimane sõber, kes Pauliga jääb, kui kõik seitse nende grupist said surma, haavata või jäid kadunuks. Kõikide nende sündmuste keskel, hakkab Pauli sümpaatsus talle sõjas ainult kätte maksma. Sõja jooksul ei jää Paulil ja tema sõpradel muud üle, kui püüda enda tundeid alla suruda, et mitte mürskude, surma ja pinge keskel hulluks minna. Noor, elurõõmus Paul hakkas muutuma aina väsinumaks.Tema sõbrad kadusid ükshaaval, sõdurid pidid kannatama tugevat nälga ja olukord rindel tundus iga päevaga lootusetum. Aja jooksul kaob ka temal nagu paljudel teistel usk tulevikku, sest ainuke asi, mida ta elust teab on tapmine.

     Himmelstoss, kasarmu allohvitser, kes oli teatud ka kui "nahanülgija", oli arvatavasti teose kõige ebasümpaatsem tegelane. Tema ülesanne oli nekruteid treenida ja sõjaks ette valmistada, kuid meetodid, mida ta kasutas olid rohkem sõdurite kiusamiseks mõeldud. Ta häbistas neid, käskis neil seista jääkülmas ilma kinnasteta, pani Tjadeni, voodimärgaja narivoodisse koos teise voodimärgajaga, mistõttu üks neist magas lõpuks põrandal, käskis õpilastel treenida paljajalu mitu tundi järjest ja astus neile sihilikult varvastele. Lühike mees oli lihtsalt uhke enda tiitli üle. Himmelstoss lausa nautis seda, kui sai nekruteid panna tegema võimatuid tööotsi, ning ülekoormavaid harjutusi. Polnud ime, et Paul ja tema klassikaaslased Leer, Müller, Kropp, Detering, Haie ja Tjaden teda südamest vihkasid. Samas muutsid jõhkrad õppemeetodid nad tugevamaks, karmimaks ning eelkõige õpetasid neile koostööd. Himmelstoss sai õnneks oma tegude eest karistada. Pauli grupp maksis talle kätte ja lõpuks saadeti allohvitser ka ise rindele. Tema upsakas suhtumine ja uhkus kadus kohe, kui ta nägi rinde tegelikkust.

     Teos on väga emotsionaalne. Viis, kuidas lugu on kirjutatud, paneb meid samastuma tegelastega. See, kuidas sõdurid sõja jooksul muutuvad on kindlasti kõige meeldejäävam. Nad kaotavad kõik ja ei oska oma eluga midagi peale hakata. Sõtta nad läksid ja sinna nad sisimas ka jäid. Mulle meeldis, et teos ei rääkinud sõduritest nagu kangelastest, kes on sõjas saanud võitmatuks, vaid nagu tavalistest inimestest, kelle sõda muudab võib-olla füüsiliselt tugevaks aga vaimselt nõrgaks ja lõhutuks. Teos ei pannud mind kaasa tundma ainult peategelastele, ta pani mind kaasa tundma ka nende vaenlastele ja kõigile, kes on üldse sõjas pidanud võitlema.