Läänerindel muutusteta_Erich Maria Remarque_ Roger Grüntal

"Läänerindel muutusteta"

Mina lugesin teost "Läänerindel muutusteta" ning selle teose autor on Erich Maria Remarque. Teos avaldati aastal 1929.  Teosel on selline nimi kuna vabatahtlikud poisid kes sõtta läksid olid rindel ja enamus ajast oli kõik muutusteta. Teose alguses oli selline pühendatud lause, et "Põlvkonnale, kelle sõda ära hävitas- isegi siis, kui ta pääses granaatide käest". See lause oli pühendatud noortele vabatahtlikele, kes sõtta läksid. Neid kutsutigi kadunud põlvkonnaks kuna sõda oli karm koht ja isegi kui sa füüsiliselt ellu jäid, siis polnud sul enam vaimselt kõik korras. Minu meelest on see kurb, et sõda inimestega nii teeb. 

Teose peategelane oli koolipoiss kelle nimi oli Paul Bäumer. Poiss kutsuti sõtta Saksamaa eest sõdima, kutsujaks oli poiste kehalise kasvatuse õpetaja. Poiss pidi oma sõprade ja koolikaaslastega sõtta minema. Poisid pidid rasketes lahingutes osa võtma ja mööda poriseid kraave roomama. Paul sai hiljem aru, et sõda ei ole hea ja sai aru, et ta on sõjas tundetu taparelv, kes võtab paljudelt süütutelt sõduritelt elusid. Kui Paul koju sai minna, siis ütles poiss kõigile, et sõda ei ole nii hull koht miski. Hiljem poiss kahetses seda, et ta üldse koju oli läinud ja ta arvas, et ta oleks pigem pidanud sõtta jääma. Paul muutus sõja käigus tundetuks, tal ei olnud enam ühtegi emotsiooni. Kui ta kodus oli hakkasid tal need vaikselt tekkima, aga kui ta sõtta tagasi läks, siis mõtles ta sellele. Mul on poisist väga kahju, sest ise ei tahaks sellisesse olukorda kunagi sattuda.

Teose kõige ebasümpaatsem tegelane oli kindral Himmelstoss, kes karjus poiste peale ja tegi kärbsest elevandi iga asjaga. Tegelase käitumist võib kahte moodi mõista. Tema käitumist aktsepteerin väitega, et tuligi olla range ja sõdurite distsipliin korras hoida. Tema käitumisega ei nõustu kuna ta oleks võinud olla sõdurite vastu rohkem sõbralikum või leebem kuna sõda oli niigi raske ja kurnav, siis ega kellelegi ei meeldiks sõja ajal selline näägutamine. Poistel sai ka üks hetk kõrini ja nad otsustasid kindralile peksa anda. Kui ma oleks olnud üks liige poiste kambast, siis oleks ma ilmselt samamoodi teinud.

Kui ma lugesin, et kindral sai peksa, siis ma hakkasin naerma, aga üldiselt oli kõik see sündmustik kurb ja ma elasin ja tundsin poistele kaasa.Põnevust oli kohas, kus poisid kahekesi hanesid röövisid. See oli põnev kuna ma ei teadnud, et mis kohe edasi juhtub. Poisse ründas koer, kuid nad said hane ikka kätte ja said kõhu täis, selle üle oli mul hea meel. Mõtlema panid mind posite endi järeldusest karmist sõjast. Kahju oli lõpus sellest poisist keda seljas kanti, sest ta oli vigastatud ja Paul otsustas poissi aidata, aga ikkagi juhtus nii, et poiss sai väikse mürsu killuga pähe ja suri.