"Kadunud põlvkonna musternäide"

Lugesin teost "Läänerindel muutusteta". Teose autoriks on Erich Maria Remarque. Raamat ilmus esmalt 1928. aasta lõpus, ühes Saksa ajakirjas, 1929. aasta alguses ilmus aga tervikteosena. Teose pealkiri "Läänerindel muutusteta" on minu arvates tulnud sellest, et raamatu lõpus, kui peategelane Paul suri kirjeldati seda päeva ühte moodi, läänerindel muutusteta. Teose alguses olev pühendus, "Põlvkonnale, kelle sõda hävitas - isegi siis, kui ta pääses granaatide käest" on pühendatud nendele noortele meestele, kes läksid vabatahtlikult otse koolipingist sõtta ja kes ei saanud kogeda edasist elu väljaspool sõda. Nende meeste seas oli ka teoste autor ise. See põlvkond pidi lahkuma oma perede juurest, kannatama näljas ja taluma tohutut vaimset pinget, mis kaasnes võitlusega. Kui mõni neist ka ellu jäi, siis suure tõenäosusega võttis ta endalt elu kuna tema mõistus oli purustatud ja tal polnud aimugi mida teha eluga väljaspool sõda.

Teose peategelane on Paul Bäumer. Paul on 19-aastane koolipoiss. Tema peres on ema, kes põeb vähki ja õde, kes hoolitseb pere eest. Paul on iseloomult väga rahulik ja mitte tormakas. Ta on pikk ja kleenuke. Erinevalt oma klassikaaslastest on Paul pigem kahe jalaga maa peal ja mõtleb enne kui midagi teha kavatseb. Sõda oli Pauli jaoks karm koht. Ta ei saanud aru miks inimesed üldse sõda peavad ning milleks see vajalik on. Iga päev mis ta rindel veetis, süvendas temas viha ja tundetust. Paul oli vaimselt täiesti katki, kuna pidi vaatama pealt kuidas tema sõbrad järjest hukkuvad ja ta ei saanud sinna midagi parata. Paul on täiuslik näide "kadunud põlvkonnast", tema mõtteviis muutus täielikult, ta hakkas rohkem elu üle järele mõtlema ning lõpuks polnud tal isegi enam õigeid tundeid. Rindel olles sai Paul aru, et sõjas olles saad sa loota ainult juhusele ja ei tea iial, millal võid igaveseks kaduda. Ta oli väga abivalmis ja kaastundlik poiss. Alati tõttas appi kui tal selleks võimalus oli ja ta ei jätnud kunagi ühtegi inimest hätta. Kui Paul suri, siis tundus see väga loomulikuna ja enesestmõistetavana kuna ta oli juba väga palju kannatanud ja ma usun, et ta oleks endalt varem või hiljem ise elu võtnud.

Minu jaoks kõige ebameeldivam tegelane sellest teosest on kindral Himmelstoss. Tema käitumine oli poiste suhtes ebaõiglane. Ta peab olema küll karm ja konkreetne, aga mingil hetkel muutusid tema käsklused alandavateks ja kiusavateks. Kuna ta ise ei olnud reaalselt rindel käinud, siis polnud tal aimugi mida poisid läbi elavad. Minu arvates tegid nad õigesti, et Himmelstossile kätte maksid. Peale seda kui Himmelstoss ise rindel käis ja nägi kui tõsine kõik on muutus ta suhtumine. Ma usun, et ta vääris andestust, kui ta ise oma vigadest aru sai. 

Teose lugemine läks minu jaoks algul väga raskelt, kuna tekst oli keeruline ja alustuseks midagi meelde ei jäänud. Hiljem kui asjade vahel hakkasid tekkima seosed ja tegevus muutus huvitavamaks, siis tekitas raamat minus juba väga häid tundeid. Kui teos sai läbi loetud ja ma sain rohkem teada ka selle taustast, siis ma ei kahetse, et seda toest lugesin. Sündmused panid tõeliselt mõtlema sõja üle ja selle üle mida kõik need inimesed on pidanud läbi elama. Mulle meeldisid hetked, kus poistel läks hästi, näiteks kui nad olid hankinud endale head ja paremat söögiks. Ärritasid mind need hetked kus keegi pidi piinlema või kannatama, näiteks siis, kui keegi oli haiglavoodis või kui viga said loomad. Teoses oli küll rohkem kurbi hetki, kuid tuleb rohkem keskenduda heale.