Muljed mõtlema panevast teosest "Läänerindel muutuseta" _ Anette Kivistu
Lugesin natuke aega tagasi Erich Maria Remarque'i 1929. aastal ilmunud teost "Läänerindel muutuseta". Raamat räägib Saksamaa ja Prantsusmaa sõjast esimese maailmasõja päevil ja selle mõjust inimestele.
Teose peategelane on 19-aastane Paul Bäumer, kes on vabatahlikult läinud koos oma klassivendadega sõtta. Kui enne sõtta minekut oli ta entusiastlik ja mõtlest aust ning kuulsusest, siis kohe peale esimest tulevahetust see muutus. Pauli entusiasm oli kadunud, ta nägi inimesi suremas ja hullumas ning tema elu oli juhuse hooles. Ta sai aru, et tuhandete sõdurite maha laskmine ei vii kumbagi poolt edasi ning aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle vaid väga vähesed. Bäumer ei mõelnud sõjaajal juhtunud sündmustele, kuigi ta neid selgelt mäletas, ta teadis, et nii langeb ta masendusse ning ei naase sealt enam. 19-aastane poiss mõistis, et tal ei pruugi olla tulevikku peale sõda. Ta ei olnud enam see sama noor inimene, kes oli rõõmsameelne ja muretu. Paul on kadunud põlvkonna esindaja. Rindel õppis ta teistega arvestama ja sisetunnet usaldama. Kõik sõdurid talitlevad sisetunde ja juhuse järgi. Mitte kunagi ei või teada kuhu granaat lendab või kus vaenlane pesitseb. Kui veab, siis jääd elama. Sõja lõpus, kui Paul Bäumeri klassivennad ja ühtlasi ka sõbrad olid surnud, oli kõik vaibunud ning sai öelda läänerindel muutuseta, siis peategelane suri. Ta leiti väga rahuliku näoga maas lebamas nagu oleks rahul oma surmaga. Kui olukord on rahulik, siis see ei tähenda seda, et sõda läbi oleks. Arvan, et sell põhimõttega on ka raamatule selline pealkiri pandud.
Kõige ebasümpaatsem tegelane oli kindlasti nende jaoülem Himmelstoss. Tal olid omad meetodid sõdurite õpetamiseks, mis ei meeldinud mitte kellelegi teise peale ta enda. Ta käskis kahel sõduril väikse kühvli ja harjaga õues lund rookida ning kahel voodimärgajal narivoodis magada, et nad märgamise lõpetaksid. Teda pidi alati tervitama püsti seistes ning aupaklikult kohtlema. Need meetodid ei ole tõhusad. Mitte ühtegi riigi eest seisvat sõdurit ei tohiks nii kohelda. Nemad kaitsevad vabatahtlikult kodumaad ja selle asemel, et neid austada, tuleb neid halvasti kohelda? Sellist inimest ei tohiks lasta võimule. Paul ja tema sõbrad vihkasid Himmelstossi tema tegude pärast ning maksid talle kätte teda kambakesi pekstes. Kuigi ta ei näinud, kes talle vigastusi tekkitasid võis ta seda aimata, et need Paul ja tema sõbrad olid, kuna nad talle kogu aeg vastu hakkasid. Peale peksu oli jaoülemal veel julgust minna poistega rääkima ning käskida neil püsti tõusta. Himmelstossil on keeruline iseloom ning ma soovitan tal soojalt tuure maha võtta või psühholoogi poole pöörduda, kui ise hakkama ei saa.
Teost lugedes tekkisid mul masendavad mõtted. Kõik see, kuidas inimesed mõttetult hukkuvad ja depressiooni langevad oli nii kurb lugeda. Sõda pole just kõige arukam tegevus, mida teha. Raamatu alguses oli pöördumine: "Põlvkonnale, kelle sõda hävitas-isegi siis, kui ta pääses granaatide käest" . See jäi mu mõtetesse kõlama. Teost lugedes jõudsin arusaamale, et see tähendab mõistuse hukku. Ükskõik kui valmis sa sõjaks ka ei ole, see tekitab sinus kustumatuid tunded ja mõtteid. Sa võid küll rõõmsa näoga ringi käia ning öelda, et kõik on korras, aga see ei tähenda, et nii ka on. Sõda tapab kõik. See võtab su senise maailma ja tuleviku. Lugedes häiris mind mõte, et kuidas küll inimesed nii rumalad on, et hakkavad sõdima. Me elame kõik ühel planeedil ning peaksime seda ka hoidma. Piirid on määratud, seadused tehtud, aga ikka leidub keegi, kes ei suuda leppida. Süütute inimeste maha laskmine hävitab meie liiki ning aitab kaasa inimeste välja suremisele.
"Läänerindel muutuseta" on suurepärane teos. Ma soovitan seda lugeda alates kaheteistkümnendast eluaastast. Nooremate jaoks võib see liiga masendav olla.
Teose peategelane on 19-aastane Paul Bäumer, kes on vabatahlikult läinud koos oma klassivendadega sõtta. Kui enne sõtta minekut oli ta entusiastlik ja mõtlest aust ning kuulsusest, siis kohe peale esimest tulevahetust see muutus. Pauli entusiasm oli kadunud, ta nägi inimesi suremas ja hullumas ning tema elu oli juhuse hooles. Ta sai aru, et tuhandete sõdurite maha laskmine ei vii kumbagi poolt edasi ning aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle vaid väga vähesed. Bäumer ei mõelnud sõjaajal juhtunud sündmustele, kuigi ta neid selgelt mäletas, ta teadis, et nii langeb ta masendusse ning ei naase sealt enam. 19-aastane poiss mõistis, et tal ei pruugi olla tulevikku peale sõda. Ta ei olnud enam see sama noor inimene, kes oli rõõmsameelne ja muretu. Paul on kadunud põlvkonna esindaja. Rindel õppis ta teistega arvestama ja sisetunnet usaldama. Kõik sõdurid talitlevad sisetunde ja juhuse järgi. Mitte kunagi ei või teada kuhu granaat lendab või kus vaenlane pesitseb. Kui veab, siis jääd elama. Sõja lõpus, kui Paul Bäumeri klassivennad ja ühtlasi ka sõbrad olid surnud, oli kõik vaibunud ning sai öelda läänerindel muutuseta, siis peategelane suri. Ta leiti väga rahuliku näoga maas lebamas nagu oleks rahul oma surmaga. Kui olukord on rahulik, siis see ei tähenda seda, et sõda läbi oleks. Arvan, et sell põhimõttega on ka raamatule selline pealkiri pandud.
Kõige ebasümpaatsem tegelane oli kindlasti nende jaoülem Himmelstoss. Tal olid omad meetodid sõdurite õpetamiseks, mis ei meeldinud mitte kellelegi teise peale ta enda. Ta käskis kahel sõduril väikse kühvli ja harjaga õues lund rookida ning kahel voodimärgajal narivoodis magada, et nad märgamise lõpetaksid. Teda pidi alati tervitama püsti seistes ning aupaklikult kohtlema. Need meetodid ei ole tõhusad. Mitte ühtegi riigi eest seisvat sõdurit ei tohiks nii kohelda. Nemad kaitsevad vabatahtlikult kodumaad ja selle asemel, et neid austada, tuleb neid halvasti kohelda? Sellist inimest ei tohiks lasta võimule. Paul ja tema sõbrad vihkasid Himmelstossi tema tegude pärast ning maksid talle kätte teda kambakesi pekstes. Kuigi ta ei näinud, kes talle vigastusi tekkitasid võis ta seda aimata, et need Paul ja tema sõbrad olid, kuna nad talle kogu aeg vastu hakkasid. Peale peksu oli jaoülemal veel julgust minna poistega rääkima ning käskida neil püsti tõusta. Himmelstossil on keeruline iseloom ning ma soovitan tal soojalt tuure maha võtta või psühholoogi poole pöörduda, kui ise hakkama ei saa.
Teost lugedes tekkisid mul masendavad mõtted. Kõik see, kuidas inimesed mõttetult hukkuvad ja depressiooni langevad oli nii kurb lugeda. Sõda pole just kõige arukam tegevus, mida teha. Raamatu alguses oli pöördumine: "Põlvkonnale, kelle sõda hävitas-isegi siis, kui ta pääses granaatide käest" . See jäi mu mõtetesse kõlama. Teost lugedes jõudsin arusaamale, et see tähendab mõistuse hukku. Ükskõik kui valmis sa sõjaks ka ei ole, see tekitab sinus kustumatuid tunded ja mõtteid. Sa võid küll rõõmsa näoga ringi käia ning öelda, et kõik on korras, aga see ei tähenda, et nii ka on. Sõda tapab kõik. See võtab su senise maailma ja tuleviku. Lugedes häiris mind mõte, et kuidas küll inimesed nii rumalad on, et hakkavad sõdima. Me elame kõik ühel planeedil ning peaksime seda ka hoidma. Piirid on määratud, seadused tehtud, aga ikka leidub keegi, kes ei suuda leppida. Süütute inimeste maha laskmine hävitab meie liiki ning aitab kaasa inimeste välja suremisele.
"Läänerindel muutuseta" on suurepärane teos. Ma soovitan seda lugeda alates kaheteistkümnendast eluaastast. Nooremate jaoks võib see liiga masendav olla.
Kommentaarid
Postita kommentaar