Põlvkond mis jäi tulevikust ilma

,,Läänerindel muutuseta" kirjutas saksa kirjanik Erich Marie Remarque. Teos räägib mis toimus Maailmasõja ajal läänerindel ja kõigest muust mis sõjaga kaasa tuli. Kuna kirjanik osales ise sõjas oskas ta kirjeldada jubedusi mis toimus Läänerindel. Teos ilmus 1929. aasta novembris ja sai kuulsaks detsembris. Kirjanik pühendas raamatu „Põlvkonnale, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses granaatide käest", sest oli üks nendest.

Peategelane on 19 aastane koolipoiss Paul Bäumer, kes õpetaja tagantlükkamisel sattus Läänerindel oma 6 klassikaaslasega. Koolis räägiti neile kui uhke on võidela, et oma riiki kaitsta. Sõtta jõudes ei mõelnud enam 7 koolipoissi uhkusest ja aust vaid jubedustest ja õudustest. Paul võis olla vaikne aga ta oli mõistlik. Ta mõistis sõjameeleolu, et mitte keegi ei tahtnud seal olla ja sõdurid tapsid ainult enda elupäästmiseks. Sõdurid muutusid sõja vältel sõjamasinateks, enamus neist ei jõudnud koju ja need kes jõudsid olid juba vaimselt või füüsiliselt kannatanud. Kahe aastaga muutusid Pauli maailmavaated ja enam ei olnud tal neid samu väärtusi mis oli tal sõja alguses. Koju jõudes ei suutnud Paul enam taastuda vana eluviisiga ja ta lõpuks naases lahinguväljale. Minu arust ongi seepärast Paul "Kadunud Põlvkonna" esindaja, sest sõda muutis ta elu täielikult. Kõige rohkem sarnanes Paul oma sõbra Kat`iga. Kat oli 40 aastane ja ta oli Pauli "mentor". Mõlemal olid kaastundlikud ja väga lähedased.

Minu arvates oli teose kõige julmem tegelane kindral Himmelstoss. Ta oli südametu ja tema jaoks olid teised tähtsuselt madalamad kui tema. Ta sundis teisi tegema võimatuid asju kuigi polnud ise näinud milline sõda tegelikult on. Pauli ja tema sõprade vastuhakul muutus ta raamatu jooksul paremaks inimeseks.

Raamatut lugedes mind ärritas sõja ebavõrdsus, kuidas inimesi koheldakse ja mis nendega juhtuda võib. Kuidas inimesed pidid piinlema surres ja kuidas inimesed võivad surra igahetk. Isegi ss kui sa arvad et midagi juhtu võib järsku kõik muutuda.